Tammneeme küla ajalooline taust

Esimesed kaudsed teated inimasustusest praeguse Tammneeme küla alal viitavad noorema pronksiaja algusele ehk ajale umbes 1000 aastat eKr. Nimelt leiti 1898. aastal Tammneeme küla Kalda talu umbes 200 m merest asuva rabapõllu kündmisel kivikirves. Kui arvestada, et leiukoha kõrgus on tänapäeval 8–10 m üle merepinna, siis 3000 aastat tagasi võis kirves olla jäetud mererannale. Järgneva 2500 aasta inimasustusest küla alal andmed puuduvad.

Viimsi poolsaar oli juba mõisate tekkimise ajast 14.sajandil pikuti pooleks jagatud.

Läänepoolne osa kuulus Viimsi ja idapoolne Maardu mõisa alla. Koos Maardu mõisa teiste küladega on Tammneeme küla ala ajalooliselt kuulunud Jõelähtme kirikukihelkonna koosseisu. Kuna mõis vahetas mitmeid kordi omanikku, siis on Tammneeme küla ala olnud paljude mõisnike valduses.

Kirjalikes allikates mainitakse praeguse Tammneeme küla ala asustust esmakordselt 1491. aastal, kui Maardu mõisa müümisel nimetatakse muuhulgas ka Randvere külast põhja pool, kõrgemal mereäärsel maanukal asuvat Iversbacki küla. Selle küla kunagine asukoht võis jääda praeguse Tammneeme küla keskossa.

Tammneeme küla ala esimesed elanikud olid tõenäoliselt sisserändajad – rannarootslased, kes olid ka varem Rootsis olnud randlased. Eesti alal soovisid nad harjumuspärast mereäärset eluviisi jätkata. Rannarootslased olid liikumis- ja teotöövabad, st nad ei olnud sunnismaised. Mõisale maksti naturaalrenti – kala, vilja, võid, mune, hülgepekki, juustu jne. Nende kasutusel olid rannaäärsed maad põldude, metsa- ja heinamaadega ning püügikohtadega.

Alates 16. sajandi esimesest veerandist hakkasid sisemaalt külasse elama asuma ka eestlased ning Tammneeme küla alal hakkas tekkima rootsi-eesti segaasustus. Elanike hulgas võis olla ka üksikuid soomlasi. Aegamööda hakkas eestlaste osatähtsus külas muutuma valdavaks.

Küla nimetatakse esmakordselt kirjalikult tänapäevasele sarnase nimega Tammonimi 1682. aastal. Sel ajal oli veel kasutuses ka kohanimi Iversback. Nii näiteks on 1725-1726. aasta adramaarevisjonis mainitud esialgse nime teisendusena Tammneeme küla Ispakeri talu. Tänapäeval ei ole kohanimi Iversback enam kasutuses.

Kui 19.sajandi algusaastatel hakati Eesti alal moodustama valdasid, siis kattusid need esialgu mõisatele kuuluvate aladega. Seepärast võime neid nimetada ka mõisavaldadeks. Kuni 1891. aastani kuulus Tammneeme küla Maardu valla alla.

1891.aastal liideti Maardu vald naabruses asuva Nehatu vallaga, mille koosseisu hakkasid nüüdsest kuuluma Nehatu, Maardu, Väo, Saha, Viimsi ja Haabneeme mõisate alad. Uue valla koosseisu kuulus ka Tammneeme küla.

1919. aastal taasasutati kuni 1891. aastani tegutsenud ja siis Nehatu vallaga liitunud Viimsi vald ning Tammneeme küla hakkas nüüd kuuluma Viimsi valla koosseisu.

1939. aastal liideti Viimsi vald ja Nehatu vald kokku, mille tulemusena tekkis vallamaja asukoha järgi nime saanud Iru vald. Tammneeme küla hakkas kuuluma Iru valla koosseisu.

1945. aastal moodustati Iru valla allüksustena Iru, Viimsi ja Maardu külanõukogud ning alates sellest ajast kuulus Tammneeme küla Iru valla Viimsi külanõukogu koosseisu.

1950. aastal vallad likvideeriti ning osa endise Iru valla alast, sealhulgas ka Tammneeme küla hakkas nüüd kuuluma Viimsi külanõukogu koosseisu.

1990. aastal taasasutati Viimsi vald ja sellest ajast alates on Tammneeme küla kuulunud Viimsi valla koosseisu.

1940-ndate aastate teisel poolel algas üle kogu Eesti sundkollektiviseerimine. Rannakülades toimus see kaluriartellide moodustamise teel. Esimene kaluriartell nimega „Põhja Kalur“ asutati Rohuneemes 22. detsembril 1946. aastal. Paari järgneva aasta jooksul viidi kollektiviseerimine läbi ka teistes poolsaare külades. Leppneemes moodustati artell „Murdlaine“, Miidurannas „Forell“, Tammneeme ja Randvere küla kalurid ühinesid „Randlaseks“. 12.augustil 1950 peeti Viimsi koolimajas kaluriartellide ühinemiskoosolek nelja artelli liitmiseks üheks kolhoosiks. S. M. Kirovi nim. kalurikolhoosi osana tegutses Tammneeme sadam ja kala vastuvõtupunkt aastani 1968.

 

Tammneeme praegust arengut ja ilmet on oluliselt mõjutanud suvila- ja aianduskooperatiivide rajamine küla lõuna- ja loodeosas 1960-1970-ndatel aastatel. Suur osa nendest piirkondadest on tänaseks kohandatud aastaringseks kasutamiseks sobivateks elurajoonideks. Enne omandireformi on ehitatud individuaalelamutest koosnev Hallikivi tee asum. Omandireformi järgselt on paljud endised maaüksused vahetanud omanikku ning algatatud ja käsil on mitmeid kinnisvaraarendusi, suuremad neist Teigari teel ning endise Tammneeme tootmisbaasi (segusõlme) territooriumil ja sellega külgneval alal. Enamasti on siiski tegemist üksikprojektidega, kuna küla asend, looduslikud tingimused ja väljakujunenud asustustihedus ei võimalda suuremate ehitusalade planeerimist.